Me kõik oleme seda televiisorist näinud. Poiss laulab. Need on tema kaks minutit. Ta paneb neisse kogu oma hinge. Kõik selle, mida tema eas on elukogemuseks võimalik nimetada. Mees kuulab. Teine mees kuulab. Naine kuulab. Kannatlikult. Need minutid ei taha lõppeda. Aga ükskord lõpeb iga asi. Ja siis läheb lahti. Ning seda pole me televiisorist mitte kunagi näinud.

Mihkel Raua esimese näidendi "Järgmine voor" toob lavale Von Krahli Teater. Esietendus on 18. jaanuaril 2012 ning seda mängitakse 24 korral jaanuarist-märtsini.

Loo lavastajaks on Mart Koldits, kunstnik Reet Aus.

Mängivad Mari Abel, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa ja Nero Urke.

Mihkel Raud räägib oma debüütnäidendist:

“Viis aastat erinevate talendisaadete kohtunikuna töötades on mind kõige rohkem hämmastanud see kätteõpitud alandlikkus, mille saatel noored inimesed end kolmel elatanud eksibitsionistil mõnitada lasevad ja seejärel peaaegu et tänulikkust teeseldes viisakalt lahkuvad. On hämmastav, kuidas televisiooni enese kehtestatud reeglid inimesi distsiplineerivad ja neid selgetesse, geograafilisi piire mittetundvatesse käitumisjoontesse suruvad. Sama hämmastav on meelekindlus, millega saate tegijad - mina ise ennekõike - end tolle kurikuulsa “formaadi” paratamatusega õhtuti unne lohutavad. “Formaat on selline,” laiutan ma iga kord käsi, kui keegi mulle tänaval ligi asutub ja küsib, miks ma selline munn olen.

Fantaasia, et saatesse osalema tulnu olukorra enda kontrolli alla võtab, tõesti oma kontrolli alla, on siiani fantaasiaks jäänudki. Kõik need vähesed “formaadinihked”, mida ma “Eesti ostib superstaari” kohtunikuna näinud olen, olgu siis veeklaasiga rabelev noormees või põrandal püherdav striptiisitar, kes end hiljem salliga kägistades ära tappa üritab, on olnud just formaadinihked. Ehk midagi sellist, mis on alati toimunud meie, see tähendab saatetegijate ehitatud mänguruumis. Aga mis juhtuks siis, kui formaat selle universaalselt mõistetud kujul oma toime kaotab?

“Järgmine voor” ei ole kindlasti mingi patukahetsus või ühtäkki valgusega pikali niidetud küüniku uus elulehekülg. Ma teen kohtunikutööd ka tulevikus. Alandan heauskseid noorukeid ja kurdan hiljem kodus naisele, kui kuradi raske ning eetiliste konfliktide rohke amet mul on. Ma teen oma süllekukkunud “elutööd” pöörase naudingu ja piiritu eneseimetlusega. Sest formaat on selline.”

Pileteid saab osta Piletilevi ja Piletimaailma müügipunktidest ning Von Krahli teatri kassast. Pileti hind on 12 (õpilane, tudeng, pensionär) ja 17 eurot.

http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/draama/?show=24040

“Mihkel Raua näitekirjanduse debüütteos „Järgmine voor” üllatab meeldivalt oma tugeva dramaturgilise vormi poolest. Siin on olemas ülesehitus, pöörded, kus tegevus lausa Aristotelese kaanonite kohaselt oma vastandiks muutub, ja finaalis lõpplahendus, kus dramaturgiline pinge vabastavalt laheneb.”

- Eesti Päevalaht

“Raua debüütnäidend väärib kiitust – tekstist leiab hoogsat dialoogi, teravat kildu ja üllatavaid pöördeid.”

- Postimees

“Tegemist on küll well-made-play’ga, kuid see määratlus iseloomustab rohkem näidendi struktuuri ja toimemehhanisme, andmata negatiivset hinnangut selle tähenduskihtidele. Pigem on tegemist looga, mis oma sõna- ja mõttetäpsuses, rohketes ootamatutes pööretes ja psühholoogilistes allhoovustes eeldab lavastajalt lisaks aktiivsele kontseptuaalsele kaasa- ja edasimõtlemisele ka une pealt töötavat käsitööoskust, mis arvestaks sündmuste ja tegelassuhetega.”

1. -Sirp
   

“Mihkel Raua näidendis tegelased selgelt välja ei ütle, mis on nende käivitav jõud, mis toob nad kokku telestuudiosse. Kuna asju on siin ilmas ikka kombeks nimetada, siis selle hobuse nimi võib olla Kuulsus ja vankri nimi Formaat. Mihkel Raud on kirjutanud hea näidendi ja muidugi on see rohkem kui näpuga näitamine, et formaadimaailm on meie peades võimust saanud.”

-Maaleht